30.05.2024 "Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma" Tartu Uus Teater

 Pärast Ekke Heklese lahkumist on raske tavapärast arvustust kirjutada, see jääbki kirjutamata.

Oma mälu tarbeks panen siiski miskit kirja, kuigi see etendus ei lähe erinevatel põhjustel vist meelest mitte kunagi.

Etendus on ääretult kummaline. Provokatiivne. Sumpamine pimeduses, mustrite kordumine, kahevõitlused maailma ja iseendaga, otsingud ja ootused, vaev, tõukumine ja tõmbumine ning lõpmatu täitumatu janu.

Pärast etendust loen tihti Ene Mihkelsoni luuletusi, need on üdini ausad ja otsekohesed, rõhuvad, ootamatute mõttepöörakute ja omapäraste sõnaleidudega. Sügisesed. Ma ei ole eriline luulehuviline, aga need killukesed Ene Mihkelsonist köidavad mind. Väikeste paladena. Kõhutäis teeb hingelt raskeks, viiks kohta, kus ma (enam) olla ei taha. Aga ega ma ei tea ju, ma pole kunagi lõpuni jalutanud, ehk juhataksid need luuleread pärast pimedas rägastikus ekslemist ka just sulle vajalikule teeotsale...

Aitäh. Enele, Ekkele ja Tartu Uuele Teatrile.

                                         Foto: Henry Griin

20.05.2024 "Madisoni maakonna sillad" Rakvere Teater

On nii tugevaid lugusid, mis murravad läbi ka siis, kui lavastuses endas midagi natuke vajaka. Francesca ja Roberti võimas lugu on üks neist. Kuigi loomulikult hakkasid filmitegelased, Meryl Streep ja Clint Eastwood, ka kummitama, tekkisid laval ikkagi omaette Francesca ja Robert. Tüpaažilt täitsa teistsugused karakterid, kuid Lugu oli kohal ja see on kõige tähtsam. Lugu viis mu endaga kaasa ja puudutas imekombel taas sügavalt. Huvitaval kombel puudutas mind eriliselt just see, kuidas Francesca suhtles läbi jutustamise oma lastega, kuidas ta neid armastas ning kuidas ennast neile avas. See oli ilus võti minu südamesse, mis pani kaasa elama kogu näidendile. Filmi puhul see nii ei olnud, filmis oli tähelepanu just armastusel.

                               Fotid Jüri Vlassov

15.05.2024 "Lähenemine" Eesti Draamateater

Mõnuled pühapäeval kohvikus, ees poolik tass caffe lattet ja rammus koogitükk. Teeskled, et skrollid telefonis, aga tegelikult on kogu tähelepanu kõrvallaual, sest käimas on parim live-seebikas- kaks sõbrannat on mahlaselt ja haaravalt oma elud pulkadeks lahti võtnud... Just täpselt see tunne tekib, vaadates lavastust "Lähenemine". Tükk nagu viivuke patune pilguheit kellegi võõra suhterägastikku. Kolm näitlejat, Harriet Toompere, Hilje Murel ja Tiina Tauraite, saavad tasahilju publiku parimaks sõbrannaks, tahaks veel nende eludest ja suhetest teada, ei miskit suurt erilist, ei midagi põrutavat, kuid ometi paeluv.

                                  Fotod Andra Seepter

07.05.2024 "Ei usu!" Von Krahli Teater

 Oleksin nagu ühtäkki sattunud sisenaljade ja siseteemade paraadile. Olen intrigeeritud, kuid enamuse aega tunnen ennast kutsumatu külalisena, kes ei püsi tempos ega jaga matsu. Ma lihtsalt ei ole nii teadlik teatrivaataja, et neid peeneid vihjeid üles korjata, millest on väga kahju, nagu pärlid sigade ees. Palun vabandust!

                                  Fotod: Von Krahli Teater

02.05.2024 "Lehman Brothers" Eesti Draamateater

Selle kirjatüki kirjapanekut takistas tükk aega sisemine kriitik, mis porisedes päris- mida on veel üldse öelda lavastuse kohta, mida aastaid ülistatud ja mida minnakse vaatama  taevani kõrguvate ootustega. Lõppude lõpuks on see blogi aga siiski mu isiklike emotsioonide talletuspeenar, aga mitte kriitikueksam, seega lähme edasi, aitab munemisest. 

No kas oli siis ülihea ja rohkemgi veel? Oli ikka, kuigi emotsionaalses mõttes see tükk kusagile naha alla ei jõudnud ja südant ei puudutanud, aga see vist polnud ka selle saaga eesmärk. Läbi kolme mehe, Mait Malmsteni, Priit Võigemasti ja Guido Kanguri, rullus meie ette tükk ajalugu, piisavalt intrigeerivalt, et panna mind hiljem härraseid Lehmane googeldama ja rohkem uurima.  Karakteriloome oli fantastiline, tegelased said liha luudele ja ärkasid ellu. Neli tundi möödus sellise tempo ja mürtsuga, et katsu kaasas püsida. Elava muusika kaasamine lisas autentsust ja särtsu, imelised muusikud, kummardus. 

Fotod Draamateatri kodulehelt

20.04.2024 "Konsiilium" Paide Teater

Autor: ChatGPT

 JAAN (sekretär, kes soovib saada politseiülemaks):

Kas tead, Freya, kui kaugele üks unistus võib viia,
kui üksnes julgeks astuda, kus varjud maad ei riiva?
Ma sekretär, kuid südames on unistus, mis hõõgub -
saada politseiülemaks, kus õiglus vaid ei lõõgub.

FREYA (hambaarst):
Oh Jaan, sinu julgus, see suure unistuse teel,
on nagu tormihoiatus, mis vaikselt hiilib meel.
Ent hambad – neist kõneled sa vähe, kuigi peaks,
mu töö neist vabaks teeb, kui tervist hoian teeks.

JAAN:
(Äkitselt kostab kaugelt meeleheitlik laul)
Mis hääled need, mis kajavad nii kalgilt vastu sein?
Kas võimalik, et keegi teine samuti siin pein?

FREYA:
(Samal ajal tajub midagi oma lõhnatajuga)
Mis lõhn see on? Nii terav, kibe, tuska täis on õhk...
Kas tõesti Jaan, on pettus see, mis sinust jääb mul põhk?

                                       Fotod Paide teater

15.04.2024 "Erakõnelused" Eesti Draamateater

 Anna (Riina Maidre) on ängistavas tupikus. Valede, eluvalikute, tunnete tupikus. Abielu kirikuõpetaja Henrikuga ammendub kiirelt, abielust sünnivad aga kolm last, mis ei lase Annal abielu köidikuist vabaneda. Aeg lihtsalt ei ole selline, et naine saaks ühteaegu lahutada kui ka olla edasi ema oma kolmele lapsele. Armuromaan endast kümme aastat noorema teoloogiatudengi Tomasega on pigem meeleheitlik tahe põgeneda oma reaalsuse eest kui et tõeline vastastikune armastus. Anna ei leia kusagilt lahendust, lohutust ega lunastust, ei armastusest ega ka Jumalast mitte. Elukatastroof, nagu Anna ise ütleb.

                                     Fotod Andra Seepter