20.09.2024 "Inimese anatoomia" Ekspeditsioon

 Ausalt, viimane kord, kui ma joon klaasi veini ENNE etendust, see nimelt teeb mind tohutult uniseks. Ma tegelikult peaksingi siin joone alla tõmbama, kuna tarbisin kultuuri uimastavate ainete mõju all, olgugi, et klaasike! Etendus jäi unega võitlevale inimesele kaugeks ja isegi painajalikuks. Tahaks väga diip olla ja rääkida, kuidas midagi on sulgudes, aga ei suuda. Inimeseks olemise kohta  seekord muud ei õppinud, kui et mõtle kaks korda, enne kui veini jood. Ja seda, et Marika Vaarik on mõjus ja paneb vaatama-kuulama isegi siis, kui tal on peas jõuluvana müts ning tekst on pealtnäha seosetu.

Lugege parem seda.

Mul tekkis küsimus, kas iga etenduse kohta üldse pean alati üldse midagi kirjutama. Samas ma pean blogi endale ja mingit lugejaskonda mul peale oma lähisõprade ja pere nagunii ei ole st need pole mingid arvustusemõõtu postitused, vaid mu isiklik mälupagas. Nii et vast ikka ikka kirjutan, kasvõi paar sõna.

13.09.2024 "Õed" Linnateater

 Laval olid kaks õde nagu kaks sügavat paranemata haava, kibedad ning verilihal. Kaks õde, nagu tantsides ümber teineteise, tõmbudes ja tõukudes, vihates ja armastades, igavesti köidetud teineteise külge. 

                                                                      Foto: Siim Vahur

11.09.2024 "Bertod ja Agnes" Draamateater

 Kolmas lugu intelligentsi või mälu hääbumisest. Eelnesid Theatrumi meisterlik "Isa" ja Tartu Linnateatri südamlik "Lilled Algernonile", mõlemad avavad maailma hääbuja vaatenurgast, käsitledes oma peategelast empaatiaga, jättes talle väärikuse. "Bertod ja Agnes" erines neist tunduvalt, esiteks näeme lugu Bertodi vaatest, avamata Agnese enda sisetraagikat, ning teiseks oli Agnese Alzheimerist tingitud segadus, meeleolumuutused, unustused ja hirm lavastuses pandud komöödiakastmesse ja see tekitas minus tugeva dissonantsi. Kas mäluhaigusega inimese segadus on tõesti naljakas, isegi kui ta käitub veidralt ja räägib segaselt? Miks publik naeris? Peletamaks tekkinud ebamugavustunnet ja pinget? Või mõjub mälu kaotanud inimene, kes oma selgushetkel palub partneril aidata tal surra, tõesti koomiliselt? Ma ei väida, et on olemas mingid pühad lehmad, mille üle nalja ei või visata (võtame või Musta Kasti "Surma") ja kergem toon aitab kindlasti rasket teemat seedida, kuid mulle isiklikult tundus see kuidagi väga vale. Kas oleks naljakas ka siis, kui su oma partner oleks Agnes? Või kui sina oled Agnes?

     Fotod: Draamateatri kodulehelt

09.09.2024 "Fun fact" Kanuti Gildi Saal

 Kanuti Gildi Saali tükid tekitavad uudishimu, no mis neil seal ometi toimub. Tädi Õiel sai külas käidud ja edasi tahaks oma nina pista igale poole, mida neil korda õnnestub saata. Traditsiooniline teater on ka tore ja päris nii pole, et otsin aina vängemat annust, et teatrilaksu saada, aga väheke adumatud veidrused on mulle meeldima hakanud. Ootus oli "Fun facti" vaatama minnes kõrge, aga päris laksu kätte ei saanud. Sain väikese leebe meelelahutusliku antropoloogilise vaatlusekese osaliseks, millel oleks potentsiaali olnud ka teravamaks ja sisekaemuslikumaks minna, aga jäi poolele teele pidama. 

     Foto: Ivian Kan Mujezinović

07.09.2024 “Tistou, roheliste sõrmedega poiss" Noorsooteater

Terve mu lapsepõlv möödus raamatutes, ma lugesin lasteraamatuid, väga tõsiseid täiskasvanute raamatuid, muinasjutte, luuletusi, seiklusjutte, armastusromaane, kõike. Tistou lugu (ilmunud eesti keeles 1976) on aga minust üllataval kombel täiesti mööda läinud, seega ei teadnud ma sisust mitte midagi. Jälgisin etendust nagu tavalist lasteetendust kuni täieliku üllatuseni- keset keskpärast lastetükki ühtäkki- pabahhh!- relvatehas! koos detailse kirjeldusega sellest, kuidas relvatehased vaenulikele pooltele relvi müües rikastuvad ning sõjalisi konflikte ärakasutavad. Ja edasi sealt tohutul hulgal eluõpetusi, kuni ma lõpuks tundsin, et seda kõike on liiga palju. Tundub, nagu oleks kellegil (kas kirjanikul või lavastajal) olnud tunne, et see on ta ainus võimalus sõnumit maailma edastada ja siis sidus ta kõik sõnumid šleifiga punti ja lükkas etendusse. Sõda, vaesus, kuritegevus, haigused, surm, relvaäri, kooliprobleemid, õnn. Kõik elulised teemad, loomulikult. Nopi neist paar ja räägime lastega, tulebki rääkida. Aga see kõik kokku mõjus nagu kiirelt helbitav diip rosolje, nagu vooruslikuse manitsuslektsioon. Usku imedesse ja headusesse tuleb aga toita ja kaitsta, kirjutan sellele alla.

                                      Foto: Siim Vahur

05.09.2024 "Novecento" Linnateater

Alessandro Baricco, "Novecento" autor, on üks mu lemmikkirjanikke, lummavate karakterite ja tähendusest pakatavate veidi kummaliste lugudega. Diana Leesalu ja Jan Ehrenberg koos ülejäänud lavatiimiga on selle teose ellu äratanud nii, et pärast teatrist lahkumist oli tunne, et vaatasin rohkete tegelastega võimsat lavastust või vaatasin filmi. Jan Ehrenbergi tundlik, empaatiline, nüansirohke, ühteaegu kurvameelne ja elujaatav mäng haaras endaga kaasa ning lõi vaataja kujutlusse pealtnäha mängleva kergusega laevamiljöö koos oma meeskonnaga, mille keskmeks Novecento kuju, müstiline, kummastav ja tohutult paeluv. Natuke on noores näitlejas ka rohelist rabedust, kuid see ei häiri, pigem annab loole vahetu pretensioonitu sundimatu tooni.

                                     Fotod: Linnateatri kodulehelt

2024.a sügishooaeg

 Ja varsti see algab :) Plaanid on juba tehtud järgmiseks neljaks kuuks, nüüd asun pileteid jahtima, hooajatabelit täitma (ja ühtlasi makarone sööma...). Võtan natuke tagasihoidlikumalt kui kevadhooajal, 10 etendust läheb ikka sutsu paljuks ühes kuus. Selline on plaan, aga ma olen natuke kahtlev, kas see ka nii läheb :P Juba praegu vaatan oma kava ning märkan, et Kellerteatrit on kindlasti liiga vähe ja Theatrum pole oma sügishooaega veel üleski pannud.

30.05.2024 "Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma" Tartu Uus Teater

 Pärast Ekke Heklese lahkumist on raske tavapärast arvustust kirjutada, see jääbki kirjutamata.

Oma mälu tarbeks panen siiski miskit kirja, kuigi see etendus ei lähe erinevatel põhjustel vist meelest mitte kunagi.

Etendus on ääretult kummaline. Provokatiivne. Sumpamine pimeduses, mustrite kordumine, kahevõitlused maailma ja iseendaga, otsingud ja ootused, vaev, tõukumine ja tõmbumine ning lõpmatu täitumatu janu.

Pärast etendust loen tihti Ene Mihkelsoni luuletusi, need on üdini ausad ja otsekohesed, rõhuvad, ootamatute mõttepöörakute ja omapäraste sõnaleidudega. Sügisesed. Ma ei ole eriline luulehuviline, aga need killukesed Ene Mihkelsonist köidavad mind. Väikeste paladena. Kõhutäis teeb hingelt raskeks, viiks kohta, kus ma (enam) olla ei taha. Aga ega ma ei tea ju, ma pole kunagi lõpuni jalutanud, ehk juhataksid need luuleread pärast pimedas rägastikus ekslemist ka just sulle vajalikule teeotsale...

Aitäh. Enele, Ekkele ja Tartu Uuele Teatrile.

                                         Foto: Henry Griin

20.05.2024 "Madisoni maakonna sillad" Rakvere Teater

On nii tugevaid lugusid, mis murravad läbi ka siis, kui lavastuses endas midagi natuke vajaka. Francesca ja Roberti võimas lugu on üks neist. Kuigi loomulikult hakkasid filmitegelased, Meryl Streep ja Clint Eastwood, ka kummitama, tekkisid laval ikkagi omaette Francesca ja Robert. Tüpaažilt täitsa teistsugused karakterid, kuid Lugu oli kohal ja see on kõige tähtsam. Lugu viis mu endaga kaasa ja puudutas imekombel taas sügavalt. Huvitaval kombel puudutas mind eriliselt just see, kuidas Francesca suhtles läbi jutustamise oma lastega, kuidas ta neid armastas ning kuidas ennast neile avas. See oli ilus võti minu südamesse, mis pani kaasa elama kogu näidendile. Filmi puhul see nii ei olnud, filmis oli tähelepanu just armastusel.

                               Fotid Jüri Vlassov

15.05.2024 "Lähenemine" Eesti Draamateater

Mõnuled pühapäeval kohvikus, ees poolik tass caffe lattet ja rammus koogitükk. Teeskled, et skrollid telefonis, aga tegelikult on kogu tähelepanu kõrvallaual, sest käimas on parim live-seebikas- kaks sõbrannat on mahlaselt ja haaravalt oma elud pulkadeks lahti võtnud... Just täpselt see tunne tekib, vaadates lavastust "Lähenemine". Tükk nagu viivuke patune pilguheit kellegi võõra suhterägastikku. Kolm näitlejat, Harriet Toompere, Hilje Murel ja Tiina Tauraite, saavad tasahilju publiku parimaks sõbrannaks, tahaks veel nende eludest ja suhetest teada, ei miskit suurt erilist, ei midagi põrutavat, kuid ometi paeluv.

                                  Fotod Andra Seepter

07.05.2024 "Ei usu!" Von Krahli Teater

 Oleksin nagu ühtäkki sattunud sisenaljade ja siseteemade paraadile. Olen intrigeeritud, kuid enamuse aega tunnen ennast kutsumatu külalisena, kes ei püsi tempos ega jaga matsu. Ma lihtsalt ei ole nii teadlik teatrivaataja, et neid peeneid vihjeid üles korjata, millest on väga kahju, nagu pärlid sigade ees. Palun vabandust!

                                  Fotod: Von Krahli Teater

02.05.2024 "Lehman Brothers" Eesti Draamateater

Selle kirjatüki kirjapanekut takistas tükk aega sisemine kriitik, mis porisedes päris- mida on veel üldse öelda lavastuse kohta, mida aastaid ülistatud ja mida minnakse vaatama  taevani kõrguvate ootustega. Lõppude lõpuks on see blogi aga siiski mu isiklike emotsioonide talletuspeenar, aga mitte kriitikueksam, seega lähme edasi, aitab munemisest. 

No kas oli siis ülihea ja rohkemgi veel? Oli ikka, kuigi emotsionaalses mõttes see tükk kusagile naha alla ei jõudnud ja südant ei puudutanud, aga see vist polnud ka selle saaga eesmärk. Läbi kolme mehe, Mait Malmsteni, Priit Võigemasti ja Guido Kanguri, rullus meie ette tükk ajalugu, piisavalt intrigeerivalt, et panna mind hiljem härraseid Lehmane googeldama ja rohkem uurima.  Karakteriloome oli fantastiline, tegelased said liha luudele ja ärkasid ellu. Neli tundi möödus sellise tempo ja mürtsuga, et katsu kaasas püsida. Elava muusika kaasamine lisas autentsust ja särtsu, imelised muusikud, kummardus. 

Fotod Draamateatri kodulehelt

20.04.2024 "Konsiilium" Paide Teater

Autor: ChatGPT

 JAAN (sekretär, kes soovib saada politseiülemaks):

Kas tead, Freya, kui kaugele üks unistus võib viia,
kui üksnes julgeks astuda, kus varjud maad ei riiva?
Ma sekretär, kuid südames on unistus, mis hõõgub -
saada politseiülemaks, kus õiglus vaid ei lõõgub.

FREYA (hambaarst):
Oh Jaan, sinu julgus, see suure unistuse teel,
on nagu tormihoiatus, mis vaikselt hiilib meel.
Ent hambad – neist kõneled sa vähe, kuigi peaks,
mu töö neist vabaks teeb, kui tervist hoian teeks.

JAAN:
(Äkitselt kostab kaugelt meeleheitlik laul)
Mis hääled need, mis kajavad nii kalgilt vastu sein?
Kas võimalik, et keegi teine samuti siin pein?

FREYA:
(Samal ajal tajub midagi oma lõhnatajuga)
Mis lõhn see on? Nii terav, kibe, tuska täis on õhk...
Kas tõesti Jaan, on pettus see, mis sinust jääb mul põhk?

                                       Fotod Paide teater

15.04.2024 "Erakõnelused" Eesti Draamateater

 Anna (Riina Maidre) on ängistavas tupikus. Valede, eluvalikute, tunnete tupikus. Abielu kirikuõpetaja Henrikuga ammendub kiirelt, abielust sünnivad aga kolm last, mis ei lase Annal abielu köidikuist vabaneda. Aeg lihtsalt ei ole selline, et naine saaks ühteaegu lahutada kui ka olla edasi ema oma kolmele lapsele. Armuromaan endast kümme aastat noorema teoloogiatudengi Tomasega on pigem meeleheitlik tahe põgeneda oma reaalsuse eest kui et tõeline vastastikune armastus. Anna ei leia kusagilt lahendust, lohutust ega lunastust, ei armastusest ega ka Jumalast mitte. Elukatastroof, nagu Anna ise ütleb.

                                     Fotod Andra Seepter

13.04.2024 "Tädi Õie 65. sünnipäev" Urmas Lüüs/Kanuti Gildi Saal

 "Tädi Õieke, suur tänu, et meeles pidasid ja meid enda 65. sünnipäevale kutsusid. Hea oli memme Lehtit ka üle hulga aja näha, tänu taevale, et ikka veel meie hulgas ja saab kenasti jätkuvalt elust osa. Laud oli lookas nagu alati ning loomulikult kuulus peo juurde juba traditsiooniliselt pilguheit üle morsilaua otse sinu eksistentsialistliku ängi südamesse, elu teise poole eneseotsingutele ja surmahirmule. Tikk-takk, tikk-takk, nii see kell lööb, tädi Õie. Lööb meile kõigile. Ikka sammuke edasi, kaugemale maisest pahnast ja lähemale iseendale, lõpuks vaid kahekesi, ainult sina, pale valguses, ja sinu igavene vari. Nii ma mõtlesin seal morsiklaasi taga, suu küpsist täis ja kõrvus kõrvulukustavalt kajamas su hingevaakum."

11.04.2024 "Võõrad" Eesti Draamateater

Õhtusöök sõpradega, atmosfäär on täis sõbralikku tögamist, mõnusat küünarnukitunnet, siseringi erilisi nalju, omainimestega olemise õdudust. Ees on ootamas õhtu rohke veini, neljakäigulise gurmee ning ohtrate vaimukustega. Kõik on pealtnäha tuttav ja turvaline, kuid mis toimub tegelikult pinna all, mida kaaslastele ei näita? Kui hästi me tegelikult tunneme oma sõpru, partnerit, isegi iseennast? Kui õhuke on tegelikult meie viisakuse, lojaalsuse ja tolerantsuse kiht? 

                                                Fotod Heikki Leis

09.04.2024 "Skiso" Kellerteater

Kas teatris on võimalik esile kutsuda päris hirmu ja õudu? Olen tundnud eri lavastusi vaadates tervet plejaadi tundeid- rõõmu, kurbust, segadust, igavust, uudishimu, elevust, üllatust, vastikust, ülevust jne. Kõige lähemale vast õudusele on seni jõudnud "(elu) sunnitud valikud", Vaba Lava etendus, täpsemalt stseen, kus närviläinud vene sõdur tapab piiri ületada soovinud ukrainlased. Nooremana armastasin õudusfilme, nii mõnus oli padja tagant ühe silmaga piiluda ning turvalises keskkonnas hirmujudinaid tunda. "Skiso" tundus seetõttu juba ette laheda eksperimendina. Kas hakkas siis õudne? No absoluutselt mitte. Kas oli meeltlahutav? Jaaaa, pööraselt! See oli nagu õuduste kabaree, kõike ja küllaga.

     Fotod Siim Vahur

05.04.2024 "See laps" Theatrum

 "See laps" viib emotsionaalsele retkele maailma, kus ürgseim inimsuhetest, vanema-lapse suhe, mis peaks ideaalis pakkuma turvalist sirgumiskeskkonda, tingimusteta armastust ja hoolt, on hoopis katkiste hingede kasvulava, kustutamatu valu allikas. Täiskasvanuks saamine ei ole automaatne pääsetee sellest valust, lapsepõlve taak võib halvavalt saatma jääda kogu eluks. Laval toimuv haarab kohe kaasa, lavastaja on suutnud lood väga mõjusalt elama panna. Etenduse lõpuks olen ma kaotanud kõik kaitsekihid, ma olen kui teises maailmas. Olen seal, koos nendega, tahan pakkuda lohutust ning lahendust. Kuid reaalsus on tihti halastamatu ning õnnelikke lõppe ei pakuta igaühele meist.

                                   Fotod Ülar Mändmets

01.04.2024 "Uhkus ja eelarvamus (justkui)" Ugala Teater

Kohe alustuseks ütlen, et kõige vaimukam ja peenemat huumorit mõistvam karakter, täpselt õigelt balansseerides komöödia ja jandi piiril, oli selles tükis... tugitool. Tugitool kui kõikide vanakooli eemalolevate isside kvintessents, mis oma tühjuses ometigi kõneles nii palju.

Ülejäänud etenduses olid omad kõrghetked, mis tõesti ka naerma ajasid, kuid üldiselt võiks kirjeldada etendusejärgset tunnet kui üledoosi ülevõlli ülenäitlemisesest. Potentsiaali ideel ja tekstil ju oli, midagi aga jäi teostuses minu jaoks puudu ja midagi oli üleliia. 

                                       Fotod Elena Koit

25.03.2024 "Carmen" Must Kast

 Heas mõttes kreisi tükk, totaalne tsirkus partseloonas! Etendust meenutades ajab siiani alguses muigama ja edasi veel naeru pugistama. Hea tuju ja energia on garanteeritud. No mida ideed võtta üks ooper, etendada seda tavaliste näitlejate abil ning veel tsirkuse võtmes! Mis vahvad karakterid selle loometöö käigus sündisid, häbitud, meeletud ja keevalised, tõelised hispaanlased! Aitäh, härra Volkonski, et selle ellu viisid! Ma võin vaid ette kujutada, kui naljakad võisid olla selle lavastuse proovid... Minu fotograafisilm nautis ka äärmiselt fotogeenilist lavakujundust, grimmi ning kostüüme. Milliseid piltpostkaarte oleks etendusest saanud! Mis mulle veel meeldis- saal oli täis noori (ja äärmiselt elegantseid) teatrikülastajaid. See lisas veel lavapowerile lisaks publikupowerit ning peaaegu oleks teatrisaalil katus õhku tõusnud.

                                      Fotod Gabriela Urm

23.03.2024 "Lilled Algernonile" Tartu Linnateater

 Foto Kristjan Teedema

"Lilled Algernonile" ulmenovelli lugesin juba lapsena, olen seda südames kaasas kandnud siiani. Madalate vaimsete võimetega Charlyle tehakse eksperimentaaloperatsioon, mille abil kolmekordistatakse tema intelligentsustaset. Esialgu paistab, et eksperiment õnnestub, Charlyst saab tõeline geenius, kuid siis selgub, et intelligentsitõus on ajutine. Elasin täiel hingel kaasa Charly vaimse arengu ja taandarengu loole, see puudutas mind sügavalt. Kujutasin siis ja kujutan siiani elavalt ette,  mida võib tunda intelligentsuse tippu jõudnud inimene, kui ta saab teada, et jääb oma kingist, oma vaimsetest võimetest, ilma. Kas kaotusvalu ja hirm on samad kui teadasaamisel oma peatsest surmast? Kas elu on väärtuslik ka siis, kui sul puudub võime seda analüüsida ja sünteesida, kui sa lihtsalt... oled. Katsealuste Charly ja hiirekese Algernoni lugu on kirja pandud juba kuuekümnendatel, kuid sel puudub "parim enne" kuupäev, lugu kõlab värske, päevakajalise ja eatuna ka tänasel päeval.

21.03.2024 "Isa" Theatrum

 Armastus on see, kui sa laulad oma tagasi lapseks muutunud isale, "väiksele issile", unelaulu. Armastus on see, kui sa võtad suure mehe, kes lapsepõlves tundus võitmatu ja kartmatu kangelasena, oma käte vahele ja rahustad teda segadushetkedel. Theatrumi "Isa" täidab valusast teemast hoolimata südame armastusega. 

                                              Fotod Harri Rospu

19.03.2024 "Kuritöö ja karistus" Eesti Draamateater

Viimane "Kuritöö ja karistuse" etendus. Ei tahtnud ilma jääda. Kummaline kogemus. Kõike oli liiga palju, röökimist, ekspressiivset kehakeelt, intensiivsust ja põlemist. Laval toimuv oli ebaloomulik ega üritanudki imiteerida reaalset elu ning suhtlust inimeste vahel. Tegelased olid nagu iseenda karikatuurid, võimendatud palavikulised versioonid. Eriliselt jääb meeltesse zombiebarbielik Sonja lummutiskuju ning avastseen vanamutiga. Öine painaja, kurnav vaadata ja tunnetada. Ometi olin etenduse lõpuks sellest kuidagi täielikult lummatud, endagi üllatuseks aplodeerisin püsti. Müstika. 

                                         Fotod Draamateatri kodulehelt

15.03.2024 "(elu) sunnitud valikud" Vaba Lava

 Ukraina sõjakannatused on jäänud tasapisi meie isiklikes eludes tahaplaanile, võrreldes esialgse ehmatusega, on harjutud, et seal sõditakse, see on nagu uus normaalsus, millele ei saa lõpmatuseni reageerida maksimaalse tundepuhanguga. Tundub ammu, nagu teine elu, kui käisin vabatahtlikuks Niine tänava kogunemispunktis, annetasin ja kogusin annetusi, võtsime peresse vastu "oma ukrainlased" ning veetsin kogu vaba aja rindeuudiseid lugedes.  

13.03.2024 "Lilli" Must Kast

 Mis juhtub siis, kui minna teatrisse väsinult ja paha tujuga? Kui parem tahaks jääda koju teki alla kerra, poetada enesehaletsusest ühe suure soolase pisara ja oodata, et lähedased lohutaks, kuigi otseselt näppu põhjusele panna ei oskagi, peale ehk pilves ilma. Jätta üldse minemata? No ma ikkagi läksin, korjasin ennast kokku, sundisin üle ukse astuma, et vaadata "Lilli" Duracellijänku moodi energilist ja heatujulist etendust. Mu isiklikku teatriimet ei sündinud, mind ei rebitud mu letargiast välja, vaatasin etendust läbi filtri, tusatuju võib olla grammi võrra siiski vähenes. Meie vibed ei ühtinud, oli sünge "Tikkude" vaatamise meeleolu ja nägin hoopis 1,5tunnist reibast TikTokki. Nii kahju, ma ei saagi teada, kuidas oleks etendus mõjunud vähegi paremas tujus. Kui adekvaatne siis üldse mu kirjutis on? Kas ainult heas tujus vaadatud etenduse hinnang on adekvaatne? Kas üldse kirjutada? Endale antud lubadust murda nagu ka ei taha, seega siiski otsustasin kirjutada, aga eeltoodud diskleimeriga.

Fotod Rasmus Kull

11.03.2024 "Tikud" Linnateater

 Lasnamäe bussipeatus, ümberringi anonüümsed paneelmajade karbid kui pime betoonmets, suits suunurgas, mütsilotu peas. Tänaval ma mööduksin temast, peaaegu ei märkagi, sest nii hästi sobib ta sinna, ta oleks nagu bussipeatuse pärisosa, mitte luust ja lihast inimene. Kas ma suudaksin teda hiljem kirjeldada? Ei. Nagu näidendi tegelane Mašagi nentis, et koerajalutajat oli võimatu kirjeldada, sest puudub oma nägu, selliseid on tuhandeid. Nüüd veedan ma temaga koos kaks tundi, läites tikke ja vaadates koos tuld tühjusesse kadumas. Teatrisaalist lahkudes pitsitab hinge kurbus ja ängistus. Ma olen kerges segaduses, mille pärast ma kurb olen, üritan teksti kirjutades sellele jälile jõuda.

                                 Fotod Linnateatri kodulehelt

05.03.2024 "Misery" Kellerteater

 Oi milline maiuspala! Oi kui minu teetass! Huumori ja trilleri mõnusalt maitsekalt doseeritud miks. Jagus pöörast pinget, murtud luid, naljakaid outfitte, välkuvat nuga ja paukuvat kuvaldat. Olen jätkuvalt elevil, näitlejate kokkumäng oli täielik pärl. Oli tunda, et nii Veikko Täär kui Liina Vahtrik naudivad iga hetke laval, rollid pakkusid ühteaegu nii lusti kui pinget. 

Fotod Siim Vahur

04.03.2024 "Kahe laine vahel" Ugala Teater

Ehmatavalt päevakajaline, arvestades, et Eestis on vastloodud kliimaministeerium, valmimisel kliimaseadus, energiateemad on tõusetunud tippuudisteks ja viimastel aastatel on saanud Euroopa läbi ekstreemsete põudade ja üleujutuste tunda inimtekkelise kliimamuutuse tagajärgi juba omal nahal. Enam pole võimalik väita, et tegemist on paranoilise teadlaskonna niisama tuututamisega, tõde on juba üsna alasti ja mõjutab ka meie privaatsfääri. Millise maailma jätame oma lastele? Kas meie lapsed ja lapselapsed on toodud maailma, mis ei ole enam võimeline inimest kandma ja kannatama? Pöördepunkt oli juba aastaid tagasi, koos oleme suundumas teadmata tulevikku. Kolme lapse emana ei ole kliimaärevus mulle võõras, oma lastele tahaks paremat kui teadlaste poolt prognoositav trööstitu tulevik ning mure tõttu tundub endalegi lihtsam elada oma igapäevaelumullis, ignoreerides meie pea kohale kogunevaid kliimaprobleemide aina ähvardavamaid pilvi.

          Fotod Elena Koit

02.03.2024 "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale." Miksteater

"Armas Roosamamma,

Luba, et kõnetan Sind nii, kuigi ütlesid, et olid Roosamamma vaid Oscarile. Oled salamisi ka minu Roosamamma. On valuhetki ja murdumispunkte, mil me kõik vajame Sind oma ellu. Mu süda on rõõmus ja tänulik, et eile kohtusime. 

        Fotod Kaido Rannik 

29.02.2024 "Tuhkatriinumäng" MUDI

 Elas kord Prints. Ühel päeval avastab ta, et ta abikaasa ei olegi päris Tuhkatriinu, vaid konspiratiivne agent, kelle eesmärk on võimu haaramine lossis, Tuhkatriinu kodu on puppet masterite pesa, mis toodab uusi Tuhkatriinusid võimuhaarde laiendamiseks erinevatesse paleedesse üle kogu maa ja mille kurjaks geeniuseks on Perenaine.

                               Fotod Herkki-Erich Merila

28.02.2024 "Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon

 Ma eksin metsas ära viie minutiga. Ma olen eksinud ära isegi laudteega rabamaastikul ja paljukäidavas parkmetsas. Võib olla kompassist oleks kasu, kui ma aru saaksin, kuidas see vidin mind kuradi Pirita metsast reaalselt välja aitaks. 

                                   Fotod Herkko Labi

26.02.2024 "Karmeliitide dialoogid" Theatrum

 Ema Marie (Laura Peterson) jalutab vaikselt, aga meelekindlalt mööda lava, mõõdetud liigutustega tõmbab ta eesriide eest- meie ette laotub muidu avaliku silma alt varjus olev maailm, mis on  pühendatud Jumala teenimisele. Lugu, mida lihtsalt peab jagama, mis tänu Ema Mariele lõpuotsusele on hoitud ja edasi antud: 1794 hukati Suure Prantsuse revolutsiooni käigus 16 karmeliiti. Näidendi keskmes on nunnade läbielamised, valikud, kõhklused, hirmud, lootus, kutsumuse järgimine ning usaldus Jumala vastu terroriajastul, mil tapeti lugematul hulgal aadlikke ja vaimulikke.

                                  Fotod Marius Peterson

19.02.2024 "Pangalaen" Eesti Draamateater

Anna laenu!

Ei anna!

Anna ikka!

Ei!

Tahan su naisega nahistada!

Ei tohi!

Tohib küll!

Anna siis laenu!

Ei anna!

Nahistan naisega!

Ok, nahista!

Anna laenu!

No võta!

13.02.2024 "Surm" Must Kast

Täna selgus, et Surm ja Must Kirst, ptüi, Kast- sobivad kokku nagu urn ja hapukapsad ehk siis päris kenasti. Värske teatrihuvilisena on mul õnneks palju esimesi kordi ja seekord oli minu esimene Musta Kasti etendus. Märtsis tuleb neid veel, "Lilli" ja "Carmen", nii et siis kohtume juba nagu vanad sõbrad. Esimene kokkupuude oli piisavalt veenev, et seda sõprust mitte surra lasta.

                                      Fotod Gabriela Urm

10.02.2024 "Luidrik" Eesti Draamateater

 Meil kõigil on tiivad, mille abil lennata, vallutada maailma, tunda end vaba ja võitmatuna. Ja vahel võime leida ennast üksinda pimedas nurgas tolmumas, tiibadest järel vaid kärbunud köndid, sisimas kivistumas, muutumas lennuvõimetuks inimvareks. Mis on sellises olukorras lootuskiireks? Mis toidab meie hinge nii, et see taas helisema hakkaks? Mille abil võidame oma suurimad hirmud ja sirutame taas oma tiivad päikese poole?

                                    Fotod Gabriela Urm

19.09.2023 "Enigma variatsioonid" Linnateater

 Tüki pealkiri mõjus mulle kuidagi pelutavalt, liiga kõrgintellektuaalselt ja ilma soovituseta ei oleks vist tihanud pileteid soetada. Etenduses aga selgub, et "Enigma variatsioonid" on Edward Elgari loodud imekaunis muusikapala, mis mängib etenduses olulist rolli. Panin selle praegu kirjutamise kõrvale mängima...

                                  Fotod: Linnateatri kodulehelt

18.12.2023 "B-koondis" Eesti Draamateater ja Kinoteater

 Spordikaugemat inimest kui mina annab vast otsida, seega oli tore etendusel avastada, et enamik spordipila jõudis adressaadini ka ilma spetsiifiliste taustateadmisteta ja- ajas tõesti ka naerma. 

Foto Siim Vahur

04.10.2023 "Võõras" VAT Teater

 "Võõras" oli vist nii hästi lavastatud ja mängitud, et jäigi võõraks, raske oli tegelast mõista, tema agendat ja ajendeid. Albert Camus samanimelise jutustuse põhjal tehtud lavastus jääb kaugeks ja ebamääraseks. 

01.11.2023 ja 21.02.2024 "EIDOS" Ekspeditsioon

 Jarmo Reha lavastus. Selle kohta on raske teatrietendus öelda, traditsioonilises mõttes see pole seda. Algus läheb harjumisele- mis see ometi on, mida ma parasjagu näen või kogen? Vaim otsib midagi tuttavlikku, millest kinni haarata. Videoinstallatsioon-meditatsioon? Teisel korral vaatamisel keskendun juba hoopis muule, näen tervikut ja kaotan oma küsimärgi-barjäärid, tunnetan ja naudin vaatemängulist poeesiat. 

Näitlejat me laval küll näeme, ta on dirigendi-orkestrandi-niiditõmbajana arvuti taga ja saadab meid oma väelauluga retkele iseenda sisse, nagu läbi maakoore. Läbime füüsilisi ja vaimseid kihte, et jõuda tuumani. Mõtestame lahti, mida tähendab Olla. (Inimeseks)olemise raskus, kergus, valu ja ilu. 

                                 Fotod Herkko Labi

2023 "Lapsed" Linnateater

 "Lapsed" räägib vastutuse võtmisest oma põlvkonna tegude eest tulevaste põlvkondade nimel, meie kõigi laste nimel. 

                                Fotod: Linnateatri kodulehelt

Toimunud on tuumakatastroof ning katastroofipiirkonna läheduses elavad ajutises telgilaadses elamises kaks hilises keskeas tuumateadlast, tõsisevõitu asjalik rabistaja Hazel (Anne Reemann) ja humoorikas rahulik Robin (Peeter Tammearu). Nad on lapsed suureks kasvatanud, pensionile läinud ja püüavad elada oma väikest igapäevaelu oma elektriprobleemidega telklaagris, kuid tunduvad tammuvat kohapeal. Ühel päeval tuleb neile külla endine kolleeg tuumajaamast, Rose (Piret Kalda või Epp Eespäev), ja vaikselt hakkame tegelaste, nende suhtekolmnurga ja tausta kohta rohkem teada saama.

2023 "12 vihast meest" Eesti Draamateater

 Läksime etendust "12 vihast meest"  vaatama koos oma teismelistega, õigesti tegime. Vähesed etendused on tekitanud nii elevat diskussiooni, seekord arutasime hiljem kojusõites õigluse ja õiguse, rassismi ja eelarvamuste üle. Väga kõnekas teema ka meie ühiskonnas, ei saaks öelda, et maailm oleks kõvasti arenenud paremuse suunas. Nii et soovitan soojalt noored teatrisse viia, sellele etendusele on pileteid ka alati saada. 

                                         Fotod Heikki Leis

22.04.2023 "Regina Madre" Linnateater

 Ema ja poeg. Kersti Kreismann ja Andres Raag. Nende kahe lõputut duell-duetti, mis lõppeb traagiliselt poja surmaga, oli kahtlemata põnev jälgida, kuid kahjuks rohkemat mul sellest etendusest ka meeles ei ole. 

                                       Foto: Linnateatri kodulehelt

27.10.2023 "Lear" Linnateater

 Huvitav, kui palju oli etendust vaatamas veel minusuguseid, kes kuningas Leari loost apppsaluutselt mitte midagi enne ei teadnud? Jüri Järvetiga filmist olin kuulnud, aga seda mitte näinud. Milline eriline kingitus- olla esmakordselt tunnistajaks kuningas Leari ja tema tütarde tragöödiale, esimest korda näha vanaks jäänud kuninga eksisamme, pettumust, allakäiku, näha reetlikke tütreid, tohutut võimuahnust ning teisalt üllust, lõputut armastust, vaprust ja truudust, Shakepeare'i suurt meistriteost. Olin esimestest hetkedest toimuvast võlutud, elasin kaasa, süda valutamas kuningas Leari valikute pärast, pisarad voolamas viimaste stseenide juures. Vahel veab.

                                    Fotod: Linnateatri kodulehelt

30.05.2023 "Revident" Linnateater

 Lahti läheb kõlakas, et väiksesse linnakesse on saabumas revident, kes keerab linnavalitsuse igapäevase mõnusa elukese peapeale, hirm tekib ju, et too kritiseerib, näitab näpuga, avastab puudujääke ja kaebab peale. Linnapea kahtlustab esimest sobiliku väljanägemisega noormeest, misjärel läheb lahti tõeline jant. Noh, sest tegelikult too suslik ei olnudki päris revident!

                                  Foto: Linnateatri kodulehelt

12.11.2023 "Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud" VAT Teater

 Midagi läks selle etendusega meil nihu. Või läks nihu kellegil teisel? Igatahes on see ainus 2023. aasta etendus, kus poole pealt lahkusime. Oli see osade noorte osatäitjate väheke puine näitlemine, esialgu väga põnevana tundunud laulude pikkkkkkkkk joru või äkki midagi kolmandat, raske öelda. Kõik neli teatrikülastajat meie seltskonnas (vanuses 13 kuni 72) olid seekord sama meelt.

Etenduses lähevad noor Merle Karusoo ja tema sõbrad 80ndate lõpus Kernu hooldekodusse talletama vanu laule, mida mäletab hästi hooldekodu sanitar Agnes. Tema õpetas ka oma hoolealuseid kaunilt laulma.

10.05.2023 "Oh Jumal" Eesti Draamateater

 Vaimukas. Soe. Leidlik. Hingeminev. Need on esimesed märksõnad, mis mulle esimesena meenuvad etendusest "Oh Jumal".

2023 "Giselle" Von Krahli teater

 Käisin etendust kaks korda vaaatamas. Puhtast trotsist! Ma ei läinud uuesti vaatama mitte seepärast, et mulle tohutult oleks see juba esimesel korral meeldinud, mul tekkis hoopis täielik nõutu möh-mis-asi-see-nüüd-oli-tunne. Minu teatrikaaslane aga, vastupidi, nautis etendust täiel rinnal ja aplodeeris lõpus püsti! Minus tekitas see vastakaid tundeid-  etenduses pidi järelikult peituma midagi erilist ja mina äkki ei suutnud seda üles leida. Tõden, et järgmisel korral oli etendust palju lihtsam jälgida, selles oli juba midagi tuttavlikku ja ma suutsin lihtsalt etendust nautida. Sel korral oli mul aga teine teatrikaaslane, kes hakkas tund pärast etenduse algust pingil nihelema, kella vaatama ja ei suutnud ära oodata selle lõppu. Negatiivsete leer arvas ka, et vaheaega polnud meelega tehtud selleks, et saal tühjaks ei jookseks. Seega emotsioone seinast seina.

                                       Fotod: Silver Mikiver

Sellise vastuolulist vastukaja tekitava teosega on hakkama saanud lavastaja Ingmar Jõela.

2023 "Fundamentalist" Von Krahli teater

 Minu lemmiklavastus! See on maiuspala kõikidele, kes armastavad filosofeerida usu ja Jumala üle, kes naudivad väga head näitlejatööd, kelle jaoks on põnevad suhtepuntrad täis armastuseotsinguid, andumust, manipuleerimist ja egoismi, kelle jaoks on olulised vaimse tervise teemad. 

                                      Fotod Jana Mätas

21.09.2023 "Ülestähendusi põranda alt" Linnateater

 Niisiis, Dostojevski. Ühe kummalise ja mitte kõige meeldivama vennikese jutustus, mida kõike ta arvab maailmast (arvas ta väga palju, tal oli tohutult kõige kohta midagi öelda). Ja jutustus sellest, mida kõike ta ise selles maailmas on suutnud korraldada. Mulle jäi küll paraku selgusetuks, mis on täpselt selle etenduse/jutustuse sügavam eesmärk ja sõnum, häbi öeldagi. Enda kaitseks mainin moka otsast, et võtsin riiulist Dostojevski samanimelise raamatu ja asusin seda ka suisa lugema. Vaatame, kuhu selline eneseharimine veel lõpuks välja võib viia! 

                                    Fotod: Linnateatri koduleht

07.11.2023 "Nõusolek" Linnateater

 Valus oli. Külli Teetamme tegelase vaim jäi minuga veel tükiks ajaks kaasa kulgema. Tahan leida talle õiglust ja lunastust, aga elame katkises maailmas, kus muinasjuttude reeglid ei kehti. Ometi on nii mõnda, mida saaks teha- rohkem rääkida, rohkem toetada, rohkem uskuda. Olla inimesed, mitte robotid.

                                                 Fotod: Linnateatri kodulehelt

25.03.2023 "39 astet" Ugala teater

 Tohutu tempoga kelmikomöödia. Käisime seda vaatamas kogu perega, pakkus küll meelelahutust (eriti teine vaatus), kuid jäi siiski kohati natuke lahjaks või läks liiga palaganiks. Geniaalselt naljakaid hetki oli aga küll ja naerda sai ka.

                         Fotod Silver Kaljula

2023 "Divide et Impera" Ekspeditsioon

 Ahh, see oli üks hea tripp. Nii hea, et käisin kaks korda vaatamas. Samas nüüd kratsin pead ja mõtlen, et kuidas seda elamust kirja panna. Mis see "hea" siis oli? 

Fotod: Ekspeditsiooni koduleht

12.10.2023 "Liblikapüüdja" Kellerteater

 Kellerteater oli minu jaoks uus avastus. Erilise väheke kõheda atmosfääriga iidne angaar, klassikalise lava puudumine ja tõik, et etendust võib vaadata salongilikult samal ajal veini rüübates. Ja milline mängukava- üks etendus tundub huvitavam kui teine. Märtsis on mul ees praeguseks väljamüüdud "Misery" etendus, lisaks hea meelega vaataksin ka "Afääri", "Metsa" ja "Skiso". "Hiirelõksu" oleks ka tahtnud näha, aga mingil põhjusel oli see hirmkallis, 45 eurot pilet. Kui mitmekesi minna, on veel kauem vaja makarone süüa, seetõttu jäi praegu nägemata. Nii et ärgitan kõiki Kellerteatrit avastama. Praegu on piletitele ka 30% allahindlus, seega kiirustage, seltsimehed unetud- õudused ja detektiivilood ootavad!

"Liblikapüüdjat" olen varem lugenud. John Fowles on üks mu lemmikkirjanikke. Mõndagi oli mälust õnneks juba kuhtunud, seega nägin etendust poolenisti värske pilguga, kuid taustal kumasid ikkagi mingid aimdused ja lõppu ma teadsin samuti. Mind tohutult intrigeerivad suletud ruumi lood, nagu näiteks romaan (ja ka väga hea film) "Tuba". Kevadel lähen vaatama ka Draamateatrisse "Kollast tapeeti", mis tõotab samuti olevat isolatsioonilugu.

"Liblikapüüdja" lavakujundus on äärmiselt napp. Publiku ees on valgustatud raamiga suur vaibaga kaetud kast. Kõik. Lihtsuses geniaalne, sest on piisav, et luua muljet eraldatusest.

                                                        Fotod: Siim Vahur